
25 September 2009
22, viiendat korda!
Eile küsis ta minult kaine peaga uuesti kui vana ma olen. Kuna ta ilmselgelt meie eelmist vestlust ei mäletanud, palusin tal uuesti arvata. Nüüd pakkus ta 20. Ma saan aru küll, et ma ei võtnud kontsakingi Austraaliasse kaasa, sest kõik sõbrad keelasid mul hakata üritamagi neid oma seljakotti mahutama, aga kas saab asi tõesti olla minu pidevas dressipluusikandmises või ma lihtsalt räägin nii lolli juttu? Ma eelistan mõelda, et ma olen lihtsalt põhjamaalt ja hästi säilinud lõunamaiste inimeste jaoks!
Must koer ja valge koer
Eestisse tagasi tulles ma:
· hangin endale rohkem eesti muusikat
· lähen Tartusse
· olen vähem laisk ehk siis teen rohkem lollusi
· õpin joonistama ja/või klaverit mängima
· naudin sajaga iga võimalust saunas käia
· teen lõpuks valmis oma unistuste raamaturiiuli
· naeratan rohkem ja torisen vähem
· õpin lauludes korralikult eristama bassi muudest instrumentidest
Veelkord minu seltskonnast
Üks on chill surfimaniakk. Pidutseb rohkem kui mina ülikooli ajal. Käib kohut kuna andis mingile tüübile, kes ta naiskat liiga avalikult katsuma hakkas, vastu lõugu. On salapärane nagu siilid (kõigile kes teavad hapukoorenalja). On ilmselt üks neist kenadest austraallastest, kellest ma pidevalt kuulen, aga kunagi ei näe. Õnneks on ta minust pool pead lühem. Tööl käimas olen ma näinud teda vaid ühel korral, lisaks kurdab ta, et raha on vähe, aga elab nagu kuninga kass.. ma paneks selle jälle sinna salapärasuse punkti alla. Ilmselgelt armastab ta pokrit mängida, mida ma oleks pidanud võtma esimese hoiatusena enne kui hakkasin temaga kaarte mängima.. pmst saan isegi Turakat mängides talt pähe, sest ta lihtsalt jätab kõik kaartid meelde!
Teine on sünnipoolest Vietnamlane aga kasvanud Austraalias austraallaste peres. Miskipärast räägib ta siiski imeliku aktsendiga inglise keelt. On minust u peajagu lühem (elu nagu kääbuste kuningriigis). Õppind kokk, aga kuna ta hetkel kokana ei tööta, elab ta end kodus välja. Sobib hästi! =) Aasia päritolu tüüpidega käib mu meelest alati kaasas mingi kummaline loogilisus, heatahtlikkus ja puhtusearmastus. Õhtuti istub ta koos oma suure koeraga peamiselt oma toas – hiirvaikselt.. Ma ei tahaks küll end korrata, aga ka see on salapärane.
Kolmas tüüp elab meil hoovis. Ma olen teda vaid korra näinud ja ainult aknast, sest ta pidi olema mitmenädalastel tööreisidel pidevalt. Kuna algus on olnud paljutõotav, siis ootan huviga. Ta on ka vist ainus siinsest seltskonnast, kes reaalselt vähemalt paistab tööl käivat. Seeeest on tal ainsana normaalse suurusega auto, mitte hiigelsuur nagu kahel ülejäänul mittetöölkäival tüübil. Elu on müstika!
Depresiivsed Austraalia väikelinnad..
Lisaks on mind hakanud vaevama kultuurivaegus. Kõigil, kellel on mingeidki huvitavamaid kultuurielamusi, palun kirjutage neist mulle. Ka selleteemaline klatš sobib.
Oh aegu ammuseid..
Lisaks on mul tekkinud teine oluline küsimus: kuidas ma saan samal ajal raha koguda ja aegajalt šoppamas käia, mis on ilmselgelt üks eluks vajalikke tegevusi. Ja kui ma šoppan, siis kes neid asju pärast tassib kui mu seljakott oli juba siia tulles suht pungil täis…
Kus ma tunnen oma kodu
Üle silla
Sinka-vonka metsatee
Künkast üles
Künkast alla
Kodu poole viib mind see
Sahin, vuhin
Kohin, mühin
Läbi kurvi
Vaikselt rühin
Ookeani kiikan veel
Tänav algab
Tänav lõpeb
14 September 2009
Yallingup, here I come!
Ülevaade Yallingupist:
*3 tänavat – mina hakkan elama kõige kõrgemal, mäe otsas, ehk siis saab olema palju väntamist tööle ja tagasi. Peamiselt tagasi, sest minnes on sõit allamäge. Vähemalt on mul higisena koju jõudes võimalik lesida ja taastuda oma toa kõrval terrassil, millelt on vaade ookeanile ja mägedele.. Tüüp, kelle majas ma tuba hakkan rentima, ütles, et ta ootas 12 aastat, et Yallingupi maja saada. Eks ma siis üritan seda elu seal vääriliselt nautida :p Elus peab natuke luksust kah olema!
*1 kohvik – mis eksisteerib ilmselt vaid surfaritele ja on avatud kella 3ni
*surfipood – mina olen läbi akna näinud seal ainult plätusid ja Yallingupi T-särke. Ahjaa, üks kott paistis ka.. Ka see koht on avatud kella 3ni.
*imeilus rand – surfarite paradiis, kuigi ma ei ole aru saanud, kuis nad nende veealuste riffide vahel nii suurte lainetega surfata julgevad. Ilmselt on asi minu hallhiirluses.
*1 väike külapood, kus saab korda ajada kõik peale söögi ostmise – sealt saab ilmselt saia ja kui hästi läheb, siis ka saia peale singitüki, aga mulle tundub, et selle koha võlu on hoopis muus. Nt postkontor, mis on 1x1 meetrine nurk poest; teadete tahvel, kust tuul enamuse teateid minema viib; kohalik Andy – mulle tundub, et igas linnas on üks Andy, kes kõik vajaliku korda ajab jne.
Mu inimesed, mu rahvas, mu seltskond, mu inimesed, minu inspiratsioon
Ehk peale 2,5 kuud elu hostelis ja väga paljusid ahaa-efekte:
*Inimesed on igal pool ühesugused, aga ikkagi saab teiste rahvuste kohta joonistada välja teistsuguseid mustreid, mis vahel teps mitte loogilised ei tundu.
*Samas need mustrid ja kõiksugused väikesed detailid inimeste käitumises ja olekus muutuvad vahel nii armsaks ja peab tunnistama, et mitte keegi ei ole asendatav. Lihtsalt mõned tüübid astuvad meie elust välja ja uued tüübid tulevad asemele. Tõsiasi, mis on ühtpidi kurb ja teistpidi jällegi huvitav.
*Lisaks olen ma saanud kinnitust faktile, et isegi 7 päeva nädalas kellegagi sama katuse all elades ei ole võimalik neis pelgalt 2 kuuga selgusele jõuda. Just siis kui hakkan aru saama, kellega või millega on tegu, võib sealt tulla midagi nii üllatavat, et pöörab pildi hoopis teistpidi. Inimesed on värvilised!
09 September 2009
Leiiiiiziness makes the world go round
Aegamööda minutid nüüd kaovad kõik
Ära looda et neid kohtad veel
Eilsest veidi kahju meil küll olla võib
Parem siiski see mis ootab ees
Teele oh teele nüüd
Pikk on tee, pikk on tee
Algust ja lõppu seal varjab silmapiir
Krabisid püüdmas
Üks tüüp, kes sööda peale kohale tuli. Tuul oli sel õhtul nii tugev, et kajakad said vist ainult ühes suunas lennata, vastutuult nad küll üritasid, aga püsisid miskipärast aint ühe koha peal :)
Kohalik kalur näitas kui suur peab krabi olema, et teda ära süüa võibChill! Noone cares!?!
Final countdown – after 34 days of work and too much rain..
Memories from my last and my worst workday – rain, wind, rain, cold, rain, stronger wind, heavy rain, sun, ooh, only for a second, rain again, freezing. I was wet all over, my boots were not just wet but filled with water. And it kept raining. I have been sailing in a stormy sea for 18 hours, I thought I have seen it all. But no… I am sooo f*****g happy it´s over. But don´t get me wrong – I am still happy to be here!
I was just reading from a blog that the first day at work after vacation is the worst because then all the workdays are still ahead. Now is my first free day after work. I´m not sure it´s the best day but I´m totally gonna enjoy it!!!


























