Meie "õnneks" on ilmad aga pisut sombused. Mis tähendab, et vahel on hommikuti kohviku ees rahvast vähe ja me eraldame endale ja oma kärule pisut ruumi, et juua kohvi koos saiapoest ostetud saiadega. Kuna see üldjuhul ei ole aga nii lihtne kui võiks mõelda, oleme vähemalt kaitstud liigse saiasöömise eest. Sest need saiad viivad siin keele alla.
Aga rääkides kärudest ja nende mahtumisest, siis see on üks eraldi teema. Ma arvan, et reisibürood peaks hoiatama lapsekäru ja ratastooliga inimesi Pariisi sattumast. Üks on kindel, pariislased armastavad treppe. Pikki pikki ja ka lühikesi, ent seeeest iga natukese maa tagant. Lifte ja kaldteid ilmselgelt mitte, sest neid ei ole pmst mitte kusagil. Parandus - ühes kohas tänaval nägime, aga see oli nii libe, et sinna ette oli jäme post seisma pandud. Metroopeatustest meenub mulle kaks liftiga peatus ja neist vaid ühest sai sõita liftiga terve tee. Pole siis ka imestada, et kärusid ja ratastoole kohtab linnapildis väga harva, et mitte öelda üldse. Kuna me just kuu aega tagasi käisime Kopenhaagenis, kus mul läks kohati meelest, et ma liiklen käruga, sest liiklemine oli tehtud nii mugavaks, on vahe märgatav.
Ma ei hakka rääkima sellest, et metroo on üks igavest lärmakas koht. See kuidagi sobib siia, sest pariislased paistavad olevat üldse kuidagi lärmakad. Iga asi, mis peab häält tegema, teeb seda kuidagi kõvasti. Aga kuna toidud on olnud head isegi urgastes, inimesed ise senini ikka veel meeldivalt sõbralikud ja arhitektuur paitab pidevalt silma, on üldmulje endiselt positiivne.
