Õhupallurid

Täna oli meil võttel peategelaseks Marie. Lastega suhtlemisel on tore see, et nad panevad meid mõtlema, kas me ise ka ikka aru saame, mida ja miks me teeme..

Erinevalt paljudest täiskasvanud inimestest Marie teab, et kui öeldakse "võte", tuleb teha täpselt nii nagu öeldi, kui hakkab jahe, tuleb teha paar kükki ja kannatada, sest mitu kampsunit üksteise otsas ei sobi ning kui ühte asja tehakse 5 korda järjest, siis pole midagi parata ja tuleb lihtsalt ära teha.

Marie küsis ka täpsusteavaid küsimusi, millele ma püüdlikult vastata üritasin - miks me siin kõnnime, millal peab jope seljast võtma, millised patsid tal täpselt peas peaks olema, miks kõik nii värviliste riietega on ja millal Elo nende õhupallidega juba ükskord jõuab. Kuni me jõudsime küsimuseni - miks tal see kast peab peas olema.. Ma kohe teadsin, et nii lihtne see asi olla ei saa. Jäi vaid tõdeda fakti, et see on kunst ja tuleb teha kõik kunsti nimel! :p Marie mõtles korra ja jäi nõusse..

Täna kuulsin vanematelt ja kogenumatelt

Merehaigusel pidi olema 3 staadiumi:

1. Sa kardad, et sa sured ära

2. Sa loodad, et sa sured ära

3. Sa kardad, et sa ei suregi ära

Communication breakdown

Kas keegi tunneb Märti, kellel on Balti Jaamas sepikoda ja kes jättis nejapäeva õhtul Mustas Puudlis minu kätte oma ratta?

Ma tahaks talle öelda, et tal on nii tore ratas, et ma kohe üldse ei tahaks seda tagasi anda :p

Sootu, eatu ja kõigeks valmis!

Sain just aru, et kõige keerulisem asjade ajamisel on alati see, et kõik taandub inimestele..

Kui ühel hetkel peab suutma samastada end kooli direktoriga, järgmisel hetkel keskkooli ja põhikooli noortega, siis projekti teostavate kunstnike abstraktsusega, siis raamatupidamislike detailidega, siis klientide ja nende soovidega, siis rahastajate peenete nõuetega ja siis veel enda sõprade ja hobidega, siis on vist normaalne kui on tunne nagu kogu aeg tuleleb nagu näitleja hüpata ühest rollist teise ja on vist ka normaalne, et ühel hetkel ei saa ikka enam üldse aru, millises rollis olla ja isegi ise end enam ära ei tunne.. See vist ongi ühe projektijuhi proovikivi..

Praegu on siis see hetk - emotsionaalne rollerkõuster. Pidevalt tahaks korraga nutta ja naerda. Ja kui keegi küsib, kes sa oled või millega sa tegeled, ei oska nagu ühtki loogilist vastust anda. Hetkel ei saa isegi aru, olen ma nüüd noor või vana, naine või projektijuht, boheem või majandusinimene. Ühesõnaga sootu, eatu ja kõigeks valmis!

Kahes asjas olen ma nüüdseks selgusele jõudnud:

1) kui üks inimene teeb kõike, ei tee ta lõpuks midagi korralikult

2) ma armastan loogilisi inimesi!!!

Niiet palun andeks kui ma teid mõnikord suu ammuli imetlema jään :) See läheb varsti mööda kui mitte hullemaks =))