Täna oli meil võttel peategelaseks Marie. Lastega suhtlemisel on tore see, et nad panevad meid mõtlema, kas me ise ka ikka aru saame, mida ja miks me teeme..
Erinevalt paljudest täiskasvanud inimestest Marie teab, et kui öeldakse "võte", tuleb teha täpselt nii nagu öeldi, kui hakkab jahe, tuleb teha paar kükki ja kannatada, sest mitu kampsunit üksteise otsas ei sobi ning kui ühte asja tehakse 5 korda järjest, siis pole midagi parata ja tuleb lihtsalt ära teha.
Marie küsis ka täpsusteavaid küsimusi, millele ma püüdlikult vastata üritasin - miks me siin kõnnime, millal peab jope seljast võtma, millised patsid tal täpselt peas peaks olema, miks kõik nii värviliste riietega on ja millal Elo nende õhupallidega juba ükskord jõuab. Kuni me jõudsime küsimuseni - miks tal see kast peab peas olema.. Ma kohe teadsin, et nii lihtne see asi olla ei saa. Jäi vaid tõdeda fakti, et see on kunst ja tuleb teha kõik kunsti nimel! :p Marie mõtles korra ja jäi nõusse..
No comments:
Post a Comment