Maha jäänud eilne päev, homsed kellad veel ei löö..

Täna mööda pimedat ööd töölt viimast korda koju tulles juhtus imelik asi. Vaatasin kuidas kuu kumas ookeani peal ja mõtlesin, et see on ilmselt viimane kord kui ma seda nüüdseks armsaks saanud pilti näen ja järsku hakkas Ivo Linna mulle ipodis laulma: "Kui on meri hülgehall ja sind ründamas suur hall". Vahel kohe läheb täppi!

Mõnus on mõelda, et üleval toas ootavad mind pakitud kotid ja juba 10 tunni pärast olen ma On the road again!!! Aga suurem ärevus sai hoobi kui töökaaslased hakkasid "headaega" ütlema. Vahel ei saagi aru, kuidas mõned inimesed on vaikselt naha alla pugenud. See on mingi huvitav võlu reisimise juures, et nii tore on kohata vahvaid inimesi ja nii tore on neid pärast taga igatseda ja tore on ka mõelda, et mõni neist igatseb vast ka mind.

Naiivitar in wonderland

Meenutades elu Eestis

Tegelikult koju veel ei tahaks. Lihtsalt kultuurijanu on. Ja tahaks teatrisse, nuuks!

Viimasel ajal on tulnud nii palju plaane, mida oma eluga peale tahaks hakata. Tunne on võimas, aga ma ei tea, kes need plaanid kõik ära täidab. Õnneks ma ei lase reaalsusel end eriti segada nagu tavaliselt =) Siiski, siiski – miskit siit veel tuleb..

Täna jälle on siin tuleohtlik

Kas see on mingi komme, et kui töödad riigiasutuses, siis pead iga kliendi elu põrguks tegema. Või kehtib see ainult ARKi kohta. Ma olen oma lühikese elu jooksul õnneks pidanud vähe ARKiga kokku puutuma, aga iga kord ma tahaks vanduda, et ma mitte kunagi enam ei tee nendega tegemist. Ja ikka on iga pisimagi asja korda ajamine nendega nagu elusaavutus. Kas keegi võiks öelda, mis neid seal vaevab, sest ma olen väsinud iga kord neilt sõimata saamast alates hetkest kui ma ütlen "Tere"..

Pannisügaja

Tuleb välja, et ma käin tööl panne sügamas. Nii juhtub kui ajada sassi sõnad scratch ja scrub.

Segan suhkrut malbelt tassis

Kas ma olen teile juba öelnud, et ma vihkan nõusid..

Paint it violet

Once upon in Bunker bay

Emotions @ Fremantle

Fremantle

Jamming

Uhkusega võin öelda, et paar nädalat tagasi õnnestus mul esimest korda õhtusest jämmimisest osa võtta päris ise trummi mängides. Õigemini need trummid lihtsalt suruti mulle pihku ja öeldi, et tee nendega midagi. Hirm oli suur, aga ei taha nagu võõrastele vastu ka vaielda. Nende jutu järgi tuli päris hästi välja. Pärast tuli välja, et nad on professionaalsed muusikud, oleks ma seda enne teadnud..

Rahutus

Mingi kummaline rahutus on peale tulnud. Asju on tehtud ja asju on nähtud, nüüd tahaks edasi liikuda.. Õnneks varsti..

Progress or no progress?!?

Veel uudistest:
- Nägin oma esimest suurt prussakat ja kui ma seda kingakarbiga killida üritasin ja mu toanaaber jooksis vaatama, mis on juhtund, teatas ta mulle, et suvel pidi neid tunduvalt rohkem olema.. welcome to wild-wild-west.

- Ma ei saa siiani üle tee minnes aru kuhu suunas ma pean vaatama ja mis suunas ma pean astuma. Aga ükspäev telekast nähes, kuidas auto paremal pool teed sõitis, oli mul hetkeline segadus ja ma sain aru, et ta sõidab „valel“ pool teed. Selle kohta ma ütleks unnecessary progress.

- Austraallastega on tore töötada. Isegi kui on kiire, on kõik chill. Mu ülemus küsib minult pidevalt, kuidas mul läheb ja kuidas mu päev on möödunud ja kui ma vastan talle miskit töö kohta, ütleb ta mulle „eiei, kuidas SUL läheb“. Lisaks ütlevad töökaaslased üksteisele tööpäeva lõpus „aitäh!“ ja see ei kõla üldse nii magedalt kui võiks tunduda. Nad küll ei räägi üksteise väärtustamisest, aga nad ilmselt ei võta üksteist ja töötamist iseenesestmõistetavalt. Ma pean küll ausalt tunnistama, et on, millest õppida! Minu soov neid kuramuse nõusid pesta ja teha nende töö nende jaoks võimalikult mugavaks on tunduvalt tõusnud.

- Ma olen avastanud, et surfima õppimata ei olegi Austraalias nii kerge elada kui ma lootsin. Kogu jutt käib pidevalt selle ümber, sest KÕIK surfivad. Ja üksöö kell 2 täiskuuga toakaaslasi nightsurfimas vaatamas käies sain ma kaldal seistes aru, et ma jään mingis olulisest lõbust täiega ilma.. Õnneks või kahjuks on mu järgmine töö mitusada km sisemaal, aga õnneks või kahjuks on mul sinnani veel üle kuu aega ja ilmad hakkavad soemaks minema..

My little black book

Nüüd ma tahaks natuke kurta ka. Et kellelegi ei tunduks, et mu elu ongi siin lilleõis. See reisimajandus ei ole üldse nii kerge! Reisile tulles otsustasin ma, et midagi peab olema pärast seda aega meenutamas ehk siis little black book, kuhu saab kirjutada üles kõik vajalikud seiklused. Blogi tahaks nagu ka edasi pidada, sest muidu peaks hakkama tunduvalt rohkem maile kirjutama ja pidevaks interneti kasutamiseks olen mina siinmail vist küll liiga vaene.. Lisaks olen ma aru saanud, et kui sind ei ole Facebookis, siis sind ei ole olemas. Ehk siis veel üks koht, kuhu kirjutada. Õnneks on Yallingup väike linn ja kiirete tegemiste üle ei saa siin just kurta, niiet kirjutamiseks on palju aega. Iseasi, et vaikselt hakkab juba segadusse ajama kuhu mida peaks kirjutama ja kuhu mida juba kirjutatud on. Ja nüüd ma lähen ja kirjutan selle jutu oma väiksesse musta märkmikku!

Ilmselgelt liiga palju vaba aega

Väikelinnas elades olen ma igavuse tõttu saanud uue toreda sõltuvuse. Mul on eriti hea meel, et see on üle pika aja üks selline, mis raha ei kuluta. Nimelt mängin ma peaaegu iga õhtu paar partiid Solitaret! Ma teadsin, et kunagi see juhtub kui ka mina avastan „arvutimängud“ :p

On the road again

Väikelinnadel on mingi eriline võlu. Näiteks see, kuidas väike Sabrine oma isa kohvikus kohvi serveerib. Ja kuidas inimesed on omavahel nii sõbralikud nagu nad kõik tunneks üksteist, mis ilmselt enamiku puhul ka kehtib. Täna lähen ma mõneks päevaks Perthi „suurlinna“ õhku hingama. Selleks, et pääseda korraks siit väikelinnast, kus mitte miskit ei ole teha ja selleks, et tunda, kuidas ma siit ära minnes seda kõike taga igatsen!

Suure kiiruga unustasin ma plätud jalga ja kinnised jalanõud hoopiski koju. Loodetavasti on suvi alanud ja ma ei leia mingeid eriti nupisid kingi, sest praegu oleks kuramuse hea leida endale vabandus need ära osta.. Mul on veel mõned nädalad aega pigistada silmad kinni fakti ees, et kõik mu asjad ei mahu enam seljakotti ja mõelda välja kaks asja – kuhu need asjad panna ja kes neid kõiki tassima hakkab.. Any ideas?

Vot tak!

Leidsin telkust kanali, kus tulid vene keelsed uudised. Nii kodune tunne tuli peale, et kuulasin uudised lõpuni.

My sexy dishes

Ükspäev köögis tööl olles tuli mu juurde üks kelneritest ja ütles, et keegi kutt palub mulle edasi öelda, et need on kõige puhtamad nõud, millelt ta kunagi söönud on.. Järgmine teade oli, et need nõud on nii puhtad, et nad on lausa seksikad! Tänase päeva tarkus võiks olla, et tasub olla sõber ka naissoost ettekandjatega, sest siis on kogu vajalik luureinfo baari külastajate kohta juba enne ette kantud kui see üllatusena jõuab tulla :p Kuigi, mis mul saaks olla selliste üllatuste vastu.