Täna mööda pimedat ööd töölt viimast korda koju tulles juhtus imelik asi. Vaatasin kuidas kuu kumas ookeani peal ja mõtlesin, et see on ilmselt viimane kord kui ma seda nüüdseks armsaks saanud pilti näen ja järsku hakkas Ivo Linna mulle ipodis laulma: "Kui on meri hülgehall ja sind ründamas suur hall". Vahel kohe läheb täppi!
Mõnus on mõelda, et üleval toas ootavad mind pakitud kotid ja juba 10 tunni pärast olen ma On the road again!!! Aga suurem ärevus sai hoobi kui töökaaslased hakkasid "headaega" ütlema. Vahel ei saagi aru, kuidas mõned inimesed on vaikselt naha alla pugenud. See on mingi huvitav võlu reisimise juures, et nii tore on kohata vahvaid inimesi ja nii tore on neid pärast taga igatseda ja tore on ka mõelda, et mõni neist igatseb vast ka mind.
2 comments:
Kle... kommentaar kusjuures ei puuduta üldse su sissekannet, vaid tahtsin täna kena kaardi ja väikese kingimeene eest. Niiiii armas! :-) Ja see uksesilt ju on minule kui B-inimesele nagu rusikas silmaauku! ;-) Ripub teine nyyd mu magamistoa uksel.
Ma üritasin sulle sms ka saata, aga ei lähe läbi millegi pärast! :-/
mulle tundub, et selles postituses oled sa tõesti ülimalt täpselt sõnastanud ühe nendest asjadest, mis reisimisest reisimise teeb. Ja see muidugi ka, et "homsed kellad veel ei löö" ja et tegelt kohe üldse ei tea mis homme ees ootab...
musikalli kus iganes sa praegu oled :)
Post a Comment