Palun tehke homseks valmis?!?

Olles nüüd taas natuke ettevõtte tegemisi jälginud, tekib tahtmine kommenteerida, et Pärtel-beebil ei tule isegi piss nii ootamatult kui reklaamimaailmas täisinimestel reklaamikampaania tänapäeval tuleb.

Eia, tuia, lase kiike käia

Absoluutselt ja täiesti ootamatult on saabunud aeg, kus me käime Pärtliga mänguplatsidel kiikumas. Mulle pole veel seegi kohale jõudnud, et mul nüüd päriselt laps on.. Kuidas ma nüüd sinna mänguplatsile ikkagi olen sattunud sedasi?!?

Uus turnimisatraktsioon

Tallinnat tuuseldamas

Tartus tuuseldamas

Ah et uus tool või!

Pätu põgeneb sündmuspaigalt

Kui õige keeraks selle purgi kummuli..

Sügisrõõmud

Sügisesed kaitsevärvid

Seenelkäik

Mõte oli, et korjame seeni ja puha. Et mitte öelda, et me tühjade kätega tagasi tulime, ütlen parem, et saime vähemalt 6 seent, kui mitte 7.

Plaadipoes

Oleks ma enne teadnud, et maailmas on nii palju ja nii lahedaid plaate

Kui rohi oli veel roheline

Ja meie õunaraksus käisime.

I believe in loyalty

"I believe in loyalty. When a woman reaches an age she likes, she should stick with it." – Eva Gabor

Hurrmurr

Turnida, turnida, turnida, jah!

Harjutusi uhiuutele hammastele

Jälle põhjust kooki süüa

Lüüs

Mina vist ikka ei oleks osanud ette kujutada, et on olemas lüüsid ja väravad, mis hoiavad kinni tonnide viisi vett koos 100 meetrise laevaga, mis pool aega on ilmselt veel kaupa täis..

Sõit sõit sõit saarele

Pärtel ja neiud pargis

Kuidas me naissaare talgutest pääsesime

6 kuud Pärtlit

Pärtel ja Kärt käisid kohvikus

Villaselt valmis

Sügist vastu võtma

Leia pildilt hiir

Pärtli esimene auto

Üsna sobivalt sai selleks puidust tuletõrjeauto, mille redelit ja närimisomadusi oskab Pärtel juba praegu hinnata

Rabapiknik Maia ja Randaliga

Mis on pildil valesti?

Kolmas päev Pariisis

Et ei jääks mulje, et meie reis Pariisi ongi puhas lust ja lillepidu, siis tuleb tunnistada, et siin on ka teatavaid varjukülgi. Esiteks, Pariis on küll kohvikute ja saiapoodide linn, aga enamusse neist on mitte lihtsalt võimatu sisse pääseda, vaid ka võimatu ligi pääseda. Õnneks on juba uksed nii kitsad, et käru sisse ei mahu, rääkimata sellest, et sees oleks millegi lapsekäru taolise asja jaoks mingitki ruumi. Tihti aga ei pääse käruga isegi ukseni mitte, sest kohviku ees on sõna otseses mõttes üksteise kõrval lauad ja toolid. Tihedalt täis pikitud. Aga prantslastele ei tundu see meelehärmi valmistavat, et nad peavad võõra inimesekõrval istuma. Nagu neid ei häiri ka metroos kui me käruga neile külje alla poeme. Sest isegi kui nad võiks astuda sammu kõrvale ja teha nii endale kui meile ruumi, siis harilikult nad seisavad tuima näoga edasi. Suurlinna värk. Kui linnas on u 15 metrooliini läbi linna jooksmas ja igas peatuses on rongide vahe u 3-4 min, siis harjub vist ära, et inimesi on palju ja igal pool. 

Meie "õnneks" on ilmad aga pisut sombused. Mis tähendab, et vahel on hommikuti kohviku ees rahvast vähe ja me eraldame endale ja oma kärule pisut ruumi, et juua kohvi koos saiapoest ostetud saiadega. Kuna see üldjuhul ei ole aga nii lihtne kui võiks mõelda, oleme vähemalt kaitstud liigse saiasöömise eest. Sest need saiad viivad siin keele alla. 

Aga rääkides kärudest ja nende mahtumisest, siis see on üks eraldi teema. Ma arvan, et reisibürood peaks hoiatama lapsekäru ja ratastooliga inimesi Pariisi sattumast. Üks on kindel, pariislased armastavad treppe. Pikki pikki ja ka lühikesi, ent seeeest iga natukese maa tagant. Lifte ja kaldteid ilmselgelt mitte, sest neid ei ole pmst mitte kusagil. Parandus - ühes kohas tänaval nägime, aga see oli nii libe, et sinna ette oli jäme post seisma pandud. Metroopeatustest meenub mulle kaks liftiga peatus ja neist vaid ühest sai sõita liftiga terve tee. Pole siis ka imestada, et kärusid ja ratastoole kohtab linnapildis väga harva, et mitte öelda üldse. Kuna me just kuu aega tagasi käisime Kopenhaagenis, kus mul läks kohati meelest, et ma liiklen käruga, sest liiklemine oli tehtud nii mugavaks, on vahe märgatav. 

Ma ei hakka rääkima sellest, et metroo on üks igavest lärmakas koht. See kuidagi sobib siia, sest pariislased paistavad olevat üldse kuidagi lärmakad. Iga asi, mis peab häält tegema, teeb seda kuidagi kõvasti. Aga kuna toidud on olnud head isegi urgastes, inimesed ise senini ikka veel meeldivalt sõbralikud ja arhitektuur paitab pidevalt silma, on üldmulje endiselt positiivne. 

Esimene päev Pariisis

Esimene päev PAriisis oli väga positiivne üllatus. Kõik prantslased, kellega me kokku puutusime, olid meie vastu viisakad ja sõbralikud. Meie hotell asus eriti nupis linnajaos, mille kohta me kohalikust ajakirjast lugesime, et Montmartre on nagu küla linnas. Ja kuidagi läbi suure õnne oli meil õnnestunud valida hotell eemal Montmartrei turismiosast, kus, nagu hiljem on selgunud, on pisut närvilisemad inimesed. Ka meie esimene lõunasöök oli gastronoomiline elamus, ja ka igat muud pidi väga pariisilik. 

Vanniskäik

Lapsevanemate tähtpäev

Pärtel ise ei saanud veel millestki aru, aga meie tähistasime oma esimest kuud lapsevanematena

Pärtli esimene kuu